Ma tunnen, et ma olen justkui pisike svamm, kes iga päev üritab õppida midagi uut. Kui just õppida ei jõua siis üritan kõik uue ja huvitava info talletada ning õhtul eneseanalüüsi läbi läbi hekseldada, et parim meelde jätta.
Täna ma sain aru sellest, et elu on ikka selleks liiga lühike, et ainult põdeda ja teiste jaoks elada. Iga üks peab iseenda jaoks elama ja nii, et vanaduspõlves ei peaks tagantjärgi midagi kahetsema.
Sain tuttavaks u 45 aastase naisterahvaga, kellel laps lõpetas just 12 klassi, kuid kes ise elab pool aastat Kreekal ja pool Egiptuses. Ta nimelt töötab seal reisisaatjana. Uskumatu oli vaadata kui enesekindel see inimene oli, kes oli kunagi eesti elanud ja kellegagi abielus olnud. Nüüdseks on ta lahutatud ja elab oma parimat elu kuskil soojal maal palmi all. Tal on seal Kreekas, Egiptuses oma töö, korter, sõbrad - kuna tal on lapsed suureks ja tubliks kasvatatud, siis elab ta nüüd iseendale. Inimene kes teab mida ta väärt on ja kui tubli ta on, lihtsalt pakatab enesekindlusest. See on lihtsalt imeline.
Ma arvan, et selliste inimestega kokkusaamine paneb mõtlema oma elu peale. Ma küll ei arva et ma nüüd siin lähiajal hakkan sünniatama ja siis kunagi lahutama ja siis samuti kuhugile välismaale tööle minema, kuid kindlasti oli see mingil määral viide mida ma peaksin tegema et ise kunagi nii enesekindel olla.
Ja teadagi saavutavad enesekindlad inimesed elus täpselt selle mida nad soovinud on. :)
Vot selle mulle meeldibki uute inimestega kohtuda! :)
ReplyDeleteTubli oled! :*
Kui sa armastad ennast iga päev, kas see su randmele ülekoormust ei tekita?
ReplyDelete